In Estonian

Sõnavabadus ja vale (Edasi.org, 11.1.2017)

Isiklikult toetan klassikalist liberaalset lähenemist, mis John Stuart Milli“kahjupõhimõttele” (lühidalt: vabadust tuleb kaitsta, kuni see kedagi ei kahjusta) tuginedes jätab sõnavabaduse kaitse alt välja ainult otsese vägivallale õhutamise ja isikute mainet hävitava tahtliku vale levitamise.

Kuidas edasi? Euroopa 2017 (Edasi.org, 27.12.2016)

“Euroopa väärtused” ei tohiks tähendada seda, et ametivõimud soovitavad naistel saatjata mitte väljas liikuda. Euroopa vajab enam kui kunagi varem asjalikku arutelu omaenda tuleviku, nii julgeoleku kui ka identiteedi üle. Arutelu, mis ei loo lihtsustatud vaenlasepilte odava populaarsuse saavutamiseks, kuid mis annab vastuseid ja pakub lahendusi rahva õigustatud hirmudest tekkivatele küsimustele.

Hädas demokraatiaga (Edasi.org, 16.11.2016)

Kui omal ajal olid hääleõiguse piirajateks kurikuulsad vanad valged mehed, siis nüüd protesteeris võhikliku rahvamassi valede otsuste vastu uus eliit – need, kes väidavad end seisvat võrdsuse, vendluse ja võrdõiguslikkuse eest, väetite ja kaitsetute eest.

Robotid ja poeesia (Edasi.org, 19.10.2016)

Tehnoutopistide maalitud pilt, kus nutimasinad toimetavad su ümber, keedavad kohvi, pesevad pesu, toovad (juhita, muidugi) auto soojana ukse ette ja toimetavad ostud poes käimata koju (või prindivad välja), võib tunduda mugav, aga on kaugele viiduna üpris õõvastav.

Rändekriis ja liberaalide hingesegadus (Postimees, 29.8.2016)

Miks ei võiks liberaalse maailmavaatega inimesed toetada inimeste liikumist töö, õpingute, abielu ja ausa poliitilise paguluse tõttu ning samal ajal pooldada Euroopa kultuuriruumi tõhusamat kaitset?

Liblika tiivalöök (Postimees, 6.07.2016)

Pole sugugi kindel, et pärast brittide lahkumist jääb vabaduse ja isikuõiguste ideaalidel põhinev väärtusruum Euroopa Liidus sama tugevaks kui varem.

Kõigepealt tuli shokk. Nad hääletasidki valesti. Teadsime, et brittide Exit-referendum saab olema tasavägine, aga lootsime, et mõistus võidab, status quo püsib, ja pärast väikest põnevust jätkub kõik nagu enne. Et läheb napilt, aga jääja-pool võidab. Nagu läks Austria presidendivalimistel (mis tänase seisuga lähevad kordamisele). Needki oleks pidanud olema tõsiseks hoiatuseks. Nagu ka euroskeptiliste parteide populaarsuse tõus mitmetes Euroopa Liidu liikmesriikides. Aga need on lihtsalt kõrvale lükatud, äärmusparempoolsete ja populistlikena mittetõsiseltvõetavateks kuulutatud, justkui oleks probleem sellega lahendatud.

Hoiatuseks oleks pidanud olema ka brittide pikaaegne rahulolematus nende jaoks liigse Brüsseli sekkumisega riigi seadusloomesse. Aga ka see lükati kõrvale: britid on lihtsalt tüütud norijad. Või tõrksate rahvuslaste võimuletulek Poolas, Ungaris, Slovakkias. Ka see ei loe: mida need idaeurooplased demokraatiast teavad. Euroopa tuumiku hübris on läbitungimatu. Meid ei kõiguta miski, kõik häirivad hääled on kui tüütu sääsepirin. Sestap shokk. Nüüd ei jälgitagi ettekirjutatud stsenaariumit.

Shokiga tulid süüdistused. Britid valisid valesti. Nad ei teadnud, mida nad tegid. Brexiti poolt hääletasid vanad ja harimatud, töölised, maakad. Pahameelt vähemväärtuslike kodanike halvasti kasutatud hääleõiguse üle tuli rohkesti vasakpoolsete idealistide sulest, kes muul juhul, üldiselt, toetavad võrdsust ja arvustavad elitismi. Brexit-hääletajad olid rassistid, ksenofoobid, rumalad, kes uskusid populistide valesid. EL pooldajad toetasid kõike, mis on hea, edumeelne ja progressiivne. Süüdistustele järgnes kättemaksuhimu. EL rajajad ja liidrid nõudsid kiiret lahkumist ja karme karistusi. Kui juba, siis juba. Las kannatavad, et järgmistel ei tuleks lahkumise mõtet.

Edasi tulid numbrid. Kui palju kukub EL rahvaarv, otseselt ja protsendina maailma rahvastikust. Kui palju kukub nael. Kui palju kukub kaubakäive, kui palju kukub EL majanduse kogutoodang, absoluutselt ja suhtes maailmaga. Kui palju kukub Suur-Britannia börsiväärtus. Ja kuna numbrid olid koledad – kõik kukub! – siis järgnes segadus. Eelkõige Suur-Britannias endas. Oma lahkumisest areenilt on juba teatanud nii suurte parteide liidrid kui ka Brexiti eestvedajad. Shotimaale ja isegi Londonile nõutakse iseseisvust. Maa on laiali lagunemas. Euromeelsed nõuavad uut referendumit. Veel ei nõuta erakorralisi valimisi. Brexiti mõjude analüüsi võikski praegu peatada, sest hetkel pole selge, kas Brexit üldse teostub. Aga käivitunud on protsess, mida ei saa peatada, seda saab ainult suunata. Ja see pole ükskõik, kuhu.

Kuidas Brexit teostudes mõjutab Suur-Britanniat, on hetkel brittide enda vaielda. Aga kuidas ta mõjutaks Euroopat?

Numbrid kukuvad ja tõusevad jälle. Kaubakäive Euroopaga sõltub lõpuks sellest, millisesd lepingud irduva liikmesriigiga sõlmitakse. Mõjud, millest veel väga ei räägita, ulatuvad pikemas perspektiivis palju kaugemale. Juba on kuulutatud, et inglise keel ei peaks pärast Brexitit enam EL-s ametlik keel olema, sest de facto inglisekeelse Iirimaa esimene keel on gaeli. Ometi otsiti Euroopa Liidule mõne aja eest lingua francat, mis ei oleks ühegi domineeriva suurrahva emakeeleks – nüüd on suurepärane võimalus selline saada, et vältida saksa ja prantsuse keele vahelise konkurentsi teravnemist.

Siiski võib karta, et UK lahkudes inglise keele roll väheneks – mitte üleöö, aga ajapikku küll. Vastavalt saksa ja prantsuse keele tähtsus kasvab. Koos keelega kaasneb aga läänelik vaimsus, mida esindab angloameerika sügavalt individualistlik, aastasadade vanuse isiku- ja omandiõiguse traditsiooni juurdunud poliitiline filosoofia. Muu Euroopa on olnud autoritaarsuse suhtes leplikum. Iga ametnik ja poliitik ei pea olema filosoof, aga rahvaste mentaliteedi kujunemises on taustafilosoofial tähtsust. Pole juhus, et John Locke’i ja John Stuart Milli kodumaal pole ükski totalitaarine ideoloogia kanda kinnitanud. Prantslastel on küll Montesquieu ja Voltaire, aga ka Rousseau ja tema kujutelm romantilisest ürgkommuunist. Sakslastel on Kant, aga nagu tõdes Saksa kultuuriruumist anglo-ameerika kultuuriruumi põgenenud filosoof Hannah Arendt, käskude ja reeglite järgimisele rajatud ühiskonnas oli liiga kerge mugandada Kanti kategooriline imperatiiv “käitu nii, et su tegu võiks esindada universaalset seadust” ajakohasemaks “käitu nii, et su tegu võiks esindada Führeri tahet”. Inglastel ei ole herderlikku rahvusromantikat ega Carl Schmitti vaenlasekuju rõhutavat poliitilist kollektivismi, mis inspireeris nii natsionaalsotsialiste kui ka –bolshevikke. Sestap ei ole kindel, et pärast brittide lahkumist on vabaduse ja isikuõiguste kaitsmise traditsioonil Euroopa Liidus sama tugev kõlapind kui varem.

Briti demokraatlik traditsioon seletab ka osalt Ühendkuningriigi tõrksust Brüsseli keskvõimu juhiste järgimisel. Selle segava teguri kadumise üle on integreerijad juba rõõmustada jõudnud, aga mida tähendab see väiksematele riikidele, kes ei saa endale lubada exiti mõttega flirtimist? Sarnast, kergemat bürokraatiat, kontrollitud võimu, läbipaistvust ja isikuvabadusi rõhutavat traditsiooni jätkavad ilmselt põhjapoolsed liikmesriigid, eriti Taani ja Holland, võib-olla teised põhjamaad, Iirimaa, Baltikum. Aga neil puudub suurim ja tugevaim toetaja. Briti tõrksus, mida on peetud integratsiooni piduriks, on võinud olla hoopis EL-i koospidavaks jõuks.

Sest see on takistanud EL kujunemist massiivseks, ebademokraatlikuks liitriigiks. Euroopa Komisjonil puudub sisuliselt poliitiline vastutus. EK koosneb mittevalitud ametnikest, kel isiklikku uuestivalimise muret ei ole, nad on enamasti kodumaises poliitikas juba tipus ära käinud. Komisjonis on kõk liikmesriigid esindatud, aga volinikud ei esinda seal oma riike. Euroopa Liit on küll kuulutanud demokraatia ja inimõigused ülimateks väärtusteks, aga nende tõlgendus ja teostus on vaieldavad. Juba EK reaktsioonid Brexitile äratavad küsimusi, kes ja mis põhimõtetel Euroopat valitseb. EL on viimasel ajal üles näidanud äärmist kõrkust liikmesriikide suveräänsuse vastu – seda mitmel teemal, viimati seoses migratsioonikriisiga. Õigus otsustada oma rahvastiku koosseisu üle on riikide demokraatlik õigus. Oleme alla kirjutanud rahvusvahelistele pagulaslepingutele, aga läinud aastal hoogustunud massiline rahvasteränne sunnib riike neid lepinguid uuesti tõlgendama. Olukorras, kus rände varjupooled on ilmsiks tulnud – tegelikke põgenikke on saabujaist vaid osa, liikumist organiseerivad kriminaalsed inimkaubitsejad, suurimad abivajajad jäävad pahatihti laagritesse ja Euroopasse saabujate seas on vaenulikult meelestatud ja vägivaldset elementi –, on iga EL katse liikmesriikide suveräänsust sel teemal kitsendada poliitiline kingitus parempopulistlikele parteidele. Kui Brexit, nagu ka Austria presidendivalimised polnud Euroopa liidritele piisav hoiatus, siis võib selleks saada Marie Le Peni valimine Prantsuse presidendiks. Ja Prantsusmaal on presidendil rohkem konkreetset võimu kui mujal Euroopas.

Esimestest reaktsioonidest Brexitile tundub ometi, et EL vastus võimalikule exit-lainele on tihedam integratsioon, karmim keskvõim, piiratum suveräänsus. See aga tähendaks nimelt liikumist habsburgilikuma, kafkalikuma Euroopa poole. Õnneks on esmareaktsioonidele järgnenud ka teistsuguseid hääli. Mis siis oleks mõistlik reaktsioon Brexitile, kui see peaks teostuma, mis on Brexiti õppetund?

Euroopa võidaks, kui Brexit peatuks. Ometi ei saa ka see enam olla ideaalne lahendus – skeptikutele jääks kätte argument, et EL-is ei austata rahva tahet, hääletatakse kuni õige tulemuseni, nagu varem Taanis ja Iirimaal. Kummalgi juhul on Brexit-referendum Euroopale õppetunniks, mida kriiside keskel kasutamata jätta võiks saada kontinendi tulevikule saatuslikuks.

President Junckeri ja teiste liidrite raevukad esmareaktsioonid oli vesi euroskeptikute veskile. “Just selle suhtumise pärast me Brexiti poolt hääletasime”, kajasid briti lehtede kommentaariumid. Need reaktsioonid näitasid, et soov hääletustulemustest õppust võtta puudus. Hübris on täielik. Brexit ei saa osutada, et Euroopa Liidus on midagi valesti. Tänaseks on, tõsi küll, juba nõutud Junckeri tagasiastumist – mille vajadust ta ise eitas.

Tegelikult ei piisa üksikute inimeste väljavahetamisest. Tõsi, ka isikutel on tähtsust. Ühendkuningriigi ekspeaminister Tony Blair oli 2009. ja 2014. aastal üks enim esile tõstetud kandidaate Euroopa Komisjoni (või Nõukogu) presidendiks. Me ei tea, mis täpselt on olnud need liblika tiivalöögid, millest tänane Brexit-torm on tuult tiibadesse saamud, aga vaevalt oleks täna arutatud Brexiti tagajärgede üle, kui Euroopat oleks Junckeri, või juba van Rompuy asemel juhtinud Blair. Blairile heideti ette muuhulgas Iraagi sõda, aga ka lihtsalt seda, et ta on karismaatilise britina liiga silmatorkav suurrahva esindaja. EL tippjuhid on kohale määratud eelkõige põhimõttel, et nad kellelegi väga vastumeelt ei oleks. Võib-olla tuleks tippjuhtide valimise kord põhjalikult uueks mõelda, ehk peaks kodanikel kasvõi kaudselt mingi sõnaõigus olema ja valitutel seeläbi mingi poliitiline vastutus?

Parim reaktsioon oleks igatahes mitte rutata britte karistama või ülejäänud Liitu kiir-integreerima, vaid vastupidi. Peatuda ja mõelda. Mida on tehtud valesti, kuidas oleks mõistlik edasi. Nii majanduslikult kui ka lääneliku väärtusmaailma alalhoidmiseks oleks Euroopale kasulik hoida britid ka Brexiti teostumisel Euroopa Liidule lähedal. Kättemaks ja karistamine tuleks bumerangina tagasi. EL ei ole enam see, mis ta pidi olema, kui ta hakkab oma liikmetest jõu ja ähvarduste abil kinni hoidma. Edasi tuleks vaadata tervikut. Sellesse kuulub ka liikmesriikide kodanike tahe, poliitilised meeleolud. Pooli kuningriiklasi, nagu ka pooli austerlasi, ei saa niisama äärmuslasteks tembeldada. Valede valikute vältimiseks ei saa demokraatiat ära keelata.

Võib-olla ei ole süvenev integratsioon enam õige suund. Võib-olla tuleks mingites asjades liikmesriikide otsustusõigust taastada. Môelda uuesti, mis on vaba majandustsooni toimimiseks hädavajalik, mida tuleks teha, et pakkuda vastukaalu populismile ja äärmuslusele ja seeläbi ELi edasisele lagunemisele. Kohene jutt integratsiooni süvendamisest näitab täielikku poliitilist kurtust.

Olukorra lahendamisest ei saa tulla praeguste juhtide autoriteedi kinnitamise küsimust. Karistamise ja kõva käe tee oleks kõige enesehävituslikum lahendus, ka kogu Euroopa seisukohalt. EL on suurepärane mõte, mis on teostusega hetkel ummikusse jooksnud. Britid on talle nüüd pakkunud võimaluse uueneda ja demokratiseeruda, enne kui ta paisuva populismilaine all lõhki läheb. Aga selleks peavad tippjuhid kõrvad kasvatama ja kuulama õppima. Kriis on alati suurepärane võimalus. Rumal oleks seda hukka lasta.

 

Kujutletud kõne (24.2.2016)

ehk mida võiks ühe väikese vabariigi riigipea pidulikul päeval oma rahvale rääkida

 Armas rahvas.

Pidupäeval on kombeks meenutada, et oleme vabad, ja kaitstud. Et kõik on hästi.

Just nüüd ongi kõik hästi. Eesti saab 98 aastaseks, läheneme sajale! Suvel täitub veerandsada aastat tagasivõidetud iseseisvust. Meie koht maailmas ei peaks enam kellegi jaoks kahtluse all olema.

Aga maailm ise on muutunud. Kui 1990ndad tõid kaasa usu, et N. Liidu kokkuvarisemisega kadus maailmast organiseeritud kurjus ja geopoliitiline võimuvõitlus, siis tänaseks on see usk kadunud. Mitte kõikuma löönud. Kadunud.

Kui vahepealsed rahulikud aastakümned veensid meid, et sõda ja poliitiliselt motiveeritud julmus ei kuulu 21. sajandisse, siis ka seda veendumust on elu paraku korrigeerinud. Elame taas rahutus maailmas, rahutul ajal. Aeg on jälle liigestest lahti.

Maailmastumine tähendab muuhulgas, et ükski konflikt ei jää kohalikuks. Euroopa on ühinenud pärast oma veriseid sõdu selliselt, et siin me omavahel ei sõdi. Aga Euroopat ei saa eraldada muust maailmast. Ka maailm Euroopa ümber on meie maailm.

Kahe aasta eest tungis Venemaa Ukrainasse. Siis murdus midagi, mida tänaseks pole ära parandatud. Krimm on ikka vallutajate käes. Ida-Ukraina konflikt kestab. Mõnel pool me liitlaste hulgas on märgata santktsiooniväsimust. Idast, nagu ikka, tuleb survet, ähvardusi, jaga-ja-valitse-taktikat. Lubadusi lahendada ise üles köetud konflikte, vastutasuks varasemate agressioonide tulemustega leppimise eest.

Me ei tohi unustada, mis on sanktsioonide põhjused. Ainult põhjuste lõpetamine annab alust sanktsioonide lõpetamiseks. Ehkki meilegi teeb muret ka Lähis-ida.

Euroopa pole senistestki kriisidest päriselt tervenenud. Majandus taastub vaevaliselt. Olukord Ukrainas ootab endiselt lahendusi. Samal ajal Euroopat tabanud põgenikekriis annab märku, et viis aastat tagasi lootusrikkalt alanud ja tänaseks masendavalt ebaõnnestunud Araabia kevad ei ole eurooplastele võõras mure. Kui meie naabruses – jah, meie naabruses, sest meie oleme Euroopa, see on meie koht ja meie identiteet, meil muud võimalust pole – keevad konfliktid, siis on see ka meie mure. Olgu põhjuseks türanlikud valitsused, sugude ebavõrdsusest tulenev ülerahvastamine, usuline fanatism või valed otsused nii seest kui väljast sekkudes – kui tuhanded hukkuvad ja miljonid põgenevad, siis on see meie kõigi mure.

Püsivamate lahenduste leidmiseks peab tegelema eelkõige põhjustega. Aga hetkel ei saa me põgeneda ka tagajärgede eest. Euroopa on oma maailmasõjajärgse, ühise ajaloo suurimas teelahkmes. Mitmes Euroopa suurlinnas valvas uusaastaööl tänavaid sõjavägi, kui mujal tähistati rahus ja rõõmsalt uue aasta tulekut. Euroopa pole enam maailma rahumeelsuse kants. Ka Pariis tuletas seda juba teist korda meelde.

Teelahe tähendab valikuid. Üks on demokraatia ja muude võimaluste vahel. Me näeme antiliberaalse, demokraatiavastase liikumise tõusu. See pole kindlasti lahendus.

Teha tuleb ka valik endassetõmbumise ja avatuse vahel, või pigem tuleb leida kesktee kapseldumise ja naiivsuse vahel. Need, kes eelistavad nõrka Euroopat, rõõmustavad iga jagunemise üle. Jälle eraldub Ida-Euroopa läänest, jälle saab idaeurooplasi harimatuteks metslasteks tembeldada, kellegi kulmu kortsutamata.

Väljakutsed, mida pagulaskriis Euroopale esitab, on tõelised. Mustvalge debatt, mis jagab inimesed headeks ja kurjadeks, neid väljakutseid ei lahenda. Tegelikke abivajajaid tuleb aidata nii hästi kui suudame. Lõplikult aga inimeste massiline ülekolimine Lähis-Ida probleeme ei lahenda, see toob need probleemid mujale kaasa.

Suvel-sügisel tõid kaitsmata piirid Euroopa kõige avatumatesse ühiskondadesse kaose, kõige lahkemalt oma uksi valla pidanud riigid tunnistavad täna, et nende võimalused hakkavad ammenduma. Mitte kõik inimkaubitsejate toodud rändajad – valdavalt tugevad noored mehed, kellest vaid osa tuleb konfliktipiirkondadest – ei ole suurimad abivajajad. Nõrgemad ja vaesemad, naised ja pered, jäävad pahatihti abist ilma. Oleme näinud pettust, võltsitud passe, lihtsalt õnneotsijaid ja isegi kurjategijaid.

Euroopa vajab paremaid lahendusi. Kontrollitud välispiire ja valiku võimalust. Rohkem abi sinna, kuhu abi tõeliselt vaja on. Paremat filtrit vältimaks loetud ressursside kulutamist nendele, kes ei austa Euroopa seadusi ega inimesi.

See, kuidas me tuleme tänaste väljakutsetega toime, suunab Euroopa saatust aastakümneteks. Kui siin ei leita lahendusi, on ohus üks ühinenud Euroopa tähtsaimaid saavutusi, vaba liikumine Euroopa sees.

Daamid ja härrad,

Selguse toomine rändepoliitikasse on seda olulisem, et tung Euroopasse jätkub. Seda kiirendavad ka ilmastikumuutus ja majanduslikud põhjused. Nii kaua kui maailmas on ebavõrdsust, jätkub vaesemate tung rikkamasse maailma. See on inimlikult mõistetav.

Möödunud kuul teatas Oxfam, et 62 inimese valduses on sama suur varandus kui vaesemal poolel inimkonnast. Viis aastat tagasi oli see number 388. Varanduse koondumine üha vähemate kätte eskaleerib kriise, konflikte ja ka rännet. Eestis on suurele osale elanikest igapäevane toimetulek jätkuvalt mureallikaks. Ometi on maailmas palju neid, kes otsiksid ka siit rahulikumat ja rikkamat elu. Maailm usub ikka Euroopasse, samal ajal kui Euroopa ise kahtleb endas üha sügavamalt.

See kahtlus meeldib neile, kes ei taha näha Euroopat ühtsena, tugevana ega vabana. Mida rohkem Euroopa oma väärtustes kahtleb, seda julgemaks muutuvad nii terroristid kui ka rahvusvahelist õigust eiravad mõjupiirkonnapoliitikud. Rännet kasutatakse küüniliselt hübriidsõja vahendina. Pagulaskriis on juba teravdanud Euroopa sisemisi vastuolusid. Juhtide suutmatus probleeme tunnistada on vesi vihkajate ja äärmuslaste veskile. Ja idast toetatatakse Euroopa äärmuslasi meeleldi.

Eestis on rändekriis palju kirgi üles kütnud, ehkki praktikas jääb teema meie rahvale seni kaugeks. Meile pole varjupaigataotlejaid praktiliselt tulnud, ka kvoodipõgenikke on alles üksikuid. Seni, kui meile ei tulda, ei saa me teiste eest öelda, millal senised poliitikad ei toimi, ega hukka mõista teisi riike, kel on sama vähe tulijaid kui meil.

Eestis ei ole seni suurimaks mureks liigne sisseränd, vaid inimeste vähesus. Kaks miljonit on tore unistus. Kui ajalugu oleks olnud meiega leebem, oleks see võinud olla meie tänane rahvaarv. Aga tegelikkus on teine. Siit lahkub endiselt enam inimesi kui siia tuleb. Mis teeks Eesti atraktiivseks nii uute tulejate, naasjate kui püsielanike silmis? Mida on inimene Eestis väärt?

Head sõbrad.

Me oleme uhked, et oleme korruptsiooni edetabeleis idaeurooplaste seas parimaid. Ometi on veel palju teha, et jõuda Euroopa parimate hulka. Väikeriigis on eriti tähtis, et me ei langeks uutele demokraatiatele iseloomuliku klientelismi ehk argikeeli poliitiliste äraostmiste ahvatlusse. Et me ametnikud oleksid poliitiliselt sõltumatud. Et meil täidetaks keskseid mittepoliitilsi ametikohti lähtudes kandidaatide ametialasest kompetentsist ja teadmistest-oskustest, mitte parteilisest solidaarsusest, poliitilisest lehmakauplemisest või oma sõprade vastastikuse mugava paigutamise soovist. Et meil oleks ausad ja avatud konkursid, kus kompetentsi erapooletult selgitatakse. Vaid nii saame oma parima inimressurssi parimal viisil tööle oma Eesti, meie kõigi heaks.

Meie inimesed on me väikese riigi tähtsaim ressurss. Me muretseme võõraste tuleku pärast, sellal kui oma jätkavad lahkumist. Kes soovist suurema maailmaga tutvuda, kes olude survel, üha enamad sellepärast, et meie töökultuur pole ikka veel jõudnud arenenud maailma tasemele. Need, kes on näinud muud, ei lepi enam ülbitsemise, alandamise ja kurjusega, mida meil jätkub nii võõraste kui omade peletamiseks.

Vaba liikumine on rõõmus asi, aga me ei tohiks enam kaotada kedagi omaenda ülbusele ja kurjusele. Nagu tõotas üks president ametisse astudes aastal 2011: “Ma ei luba kedagi pisendada, ähvardada ega mõnitada.” Nii peaksimegi ligimestesse suhtuma. Enda ümber ja kogu ühiskonnas. Kui näeme, et lähikondlasi alandatakse, sekkugem. Kuulakem inimesi, rääkigem nendega. Ilmavaatest sõltumata võiksime järgida kristlikku kuldreeglit: olgem teistele sellised, nagu tahame, et oldaks meile.

See, millele erinevus autoritaarse ja vaba ühiskonna vahel lõpuks taandub, on austus üksikisiku vastu. Iga inimese vastu. Kui ühe, või kahe, või kümne, väärikusele võib vilistada, siis on väärikus prügikasti visatud. Siis ei tea keegi, millal tuleb tema kord.

Totalitaarses ja autoritaarses ühiskonnas on inimene mutrike, tükike kollektiivist, väljavahetatav. Me oleme näinud, kuidas me suures naaberriigis kõrvaldatakse ebamugavaid tõekuulutajad. Me oleme näinud, kuidas sealsete juhtide kaastöötajad seletamatutel põhjustel surma saavad ja ära kaovad. Me oleme näinud seda enne, ajaloos. Seda, milleni viib inimväärtuse täielik hülgamine, näeme täna Lähis-Idas.

Pole palju loomaliike, mis oskavad olla oma liigikaaslaste vastu sadistlikult julmad. Mõned on. Iga linnukasvataja teab, et näiteks kanadel on näotu komme rünnata oma karja üksikuid liikmeid. Ohvriks võib sattuda uus kana, kes liiga võõrana karja hulka tuuakse. Või haavatud kana, kelle nokkimist jätkatakse, kuni temast enam elulooma ei ole. Milleski erinev isend karja hulgas nokitakse surnuks, sõna otseses mõttes.

On meie endi otsustada, kas oleme inimestele kanad, või inimesed. Eesti ühiskond on väike. Kõik, mida me teistele teeme, tuleb meile tagasi, ühel või teisel moel.

Eestis on alles hakatud rääkima töötajate inimlikust kohtlemisest. Me põhjamaiste naabrite seas, kelle sarnaseks oleme tahtnud saada, on räägitud sellest aastakümneid. Eestist ei lahkuta sellepärast, et kusagil on paremad palgad, vaid sellepärast, et liiga tihti ei kohelda siin inimest inimesena. Väärtustagem töötegijaid. Igaüks on inimliku kohtlemise vääriline. Kui meil on kellegi pärast mure, siis räägime nendega. Kui meid miski pahandab, siis ütleme. Kui meid on aidatud ja toetatud, täname. Meil oleks juba aeg saada eurooplasteks mitte ainult maakaardil, vaid ka omavahelises suhtluses.

Eriti kena oleks hakata väärtustama meie ühiskonnas naisi. Eesti naised on kõrgemalt haritud kui mehed, kuid palgalõhe on meil endiselt Euroopa suurim. Kui naiste tööpanuse rahaline väärtus on väike, mis on selle inimlik väärtus? Tõelised mehed hindavad oma naiskolleege, ülemusi ja alluvaid, samamoodi nagu mehi. Töö, teadmiste ja oskuste põhjal. Võrdselt nõudes ja võrdselt hinnates. Kuni suhtlus taandub pisendamisele, ähvardamisele ja mõnitamisele, lähevad inimesed mujale.

Kallid kaasteelised,

Neil rahututel aegadel on iga inimese turvatunne kõik kõiges. Ühiskond koosneb üksikisikutest, peredest. Meile teeb muret suur maailm, aga lõpuks algab kõik lähedalt. Hoidkem oma peresid. Hoidkem oma lähedasi, ärgem tehkem neile haiget.

Elus tuleb ette ootamatuid olukordi. Kõik ei lähe alati nii, nagu oleme lootnud ja plaaninud. Me kõik võime libastuda ja eksida, leida end olukordadest, kuhu ei teadnud, et võime sattuda. Mistahes juhtub, kõige tähtsam on jääda ausaks, iseenda ja teiste vastu. Aususe puudumine, olgu oma lähedaste või kogu rahva vastu, tähendab respekti puudumist. See võib olla mõnel hetkel kergem, kuid see pole kunagi lahendus. Tõde tõuseb ükskord niikuinii. Ka sellest kõneles üks president kunagi.

Rääkides tõest on asjakohane teha kummardus vabale ajakirjandusele. Oleme oma riigis kehtiva sõnavabaduse üle üle uhked, põhjusegagi. Vaba sõnata ei ole vaba ühiskonda. Meedia, neljas võim ja võimu valvekoer, ei tohi kunagi saada võimu suuvoodriks. Väikeses ühiskonnas võib liig kergelt tekkida kiusatus meelitada, vaadata mööda asjadest, mis suures ilmas küsimusi tekitaks. Väikeses ühiskonnas on raskem olla julge, sest kättemaks on lähemal. Siiski, seda enam, peab julgema esitada kriitilisi küsimusi, kui selleks on põhjust. Meediast ei tohi teha väikeste kuningate sülekoera.

Aeg on taas liigestest lahti ja iga päev võib tuua uusi üllatusi, millega võrreldes meie argimured ja väiklased solvumised kahvatuvad. Me ei saa pidada vabadust endastmõistetavaks. Oleme teinud kõik selleks, et olla koos liitlastega valmis vabadust kaitsma. Aga vabadusega pole midagi peale hakata, kui ühiskond ei ole olemas inimesele. Need, kes inimest ei väärtusta, ei suuda ka vabadust hoida.

Ja lõpuks, tähtsaim. Sõnad võiks jätta ütlemata, kui nad jäävad lihtsalt sõnadeks. Ka kõige õigematest sõnadest ei ole vähimatki abi, kui kõneleja neid ise ei järgi. Ilusti rääkima õpib igaüks, aga sõnadel on väärtust vaid siis, kui sõnade taga on tõde.

Head Vabariigi 98. aastapäeva.

Elagu Eesti inimene.

Elagu Eesti.

Infosõjast Eesti moodi

“Ma luban seista inimeste väärikuse eest ja hakata vastu katsetele inimesi pisendada, neid ähvardada või mõnitada. Lähtugu need katsed siis riigi või kohaliku võimu tasandilt, meediast või ärist.” (President Toomas Hendrik Ilves ametivande andmisel 10.10.2011)

Valesid on alati peetud mitte üksnes poliitiku või demagoogi, vaid ka riigimehe vajalikuks ja õigustatud tööriistaks.” (Hannah Arendt, 1967)

Vaid tõde, mis ei vastandu kellegi kasule või heaolule, on kõigi silmis teretulnud.” (Thomas Hobbes, 1651)

Kuidas teada, et see, mida me loeme või kuuleme, on tõsi? Kuidas sõeluda infot tänasest sõnumipaljususest, eraldada faktid hinnanguist ja suisa valedest? Viimasel ajal armastatakse rääkida infosõdadest, aga tundub, et desinformatsiooni on lihtsam läbi näha siis, kui jutt on kaugel alla lastud lennukeist kui siis, kui seda jagatakse otse omaenda nina all, inimestest ja asjadest, millest me usume midagi teadvat. Ja just siis võib infomõjutus olla hämmastavalt tõhus – nagu sain omal nahal tõdeda.

Aga esmalt paar sõna sellest, miks inimesed kipuvad uskuma, mida neile räägitakse, ja miks heausklikkus võib osutuda destruktiivseks. USA õigusfilosoof Cass Sunstein selgitab pamfletis “Kuulujuttudest” (On Rumours), et teatud rühm inimesi usub kuulujutte sellepärast, et need kinnitavad midagi, mida nad tahaksid uskuda. Järgneb kollektiivne surve: inimesed usuvad midagi seda rohkem, mida rohkem teised seda usuvad. Kui algne vastuvõtlik rühm on olemas, laieneb kuulujutt kaasauskujate jõul. Mida enam uskujaid on, seda enam tuleb neid juurde. Tõestusest sõltumatult.

Sunstein jätab mainimata võib-olla olulisima: reaalsustaju. Pidev kahtlemine igas vastuvõetud infokillus paneks kaalule meie vaimse tervise. Tõsi, nõukogude ajal eeldasime, et ajalehed valetavad, aga seegi oli omamoodi turvaline teadmine. Vabas maailmas inimesed üldiselt ei eelda, et neile valetatakse, sest vastasel juhul poleks infovahetusel mõtet. Seetõttu on raske nõustuda nägemusega, millest Sunstein samuti kirjutab: et sõnavabadus tähendab ka õigust valetada. Et avaliku valetamise eest ei tohiks karistused liiga karmid olla, sest vabadus kõnelda tähendab ka vabadust eksida. Kui aga ajakirjanikul (või blogistil) pole piisavat põhjust oma allikaid kontrollida, või koguni tahtlikku valetamist vältida, tähendab see, et kes tahes võib väita mida tahes. Seegi piirab sõnavabadust, sest sõnavabadus tähendab ka õigust infot saada. Kui valed on igapäevased, muutub ka tõene info mõttetuks, sest keegi ei tea, mis on tõsi, mis mitte. Seda olukorda on kirjeldanud Peter Pomerantsev raamatus “Miski pole tõsi ja kõik on võimalik”.

Muuhulgas Briti laimuseadusi on peetud liiga karmideks, sest nad teevad raskeks igasuguse tundliku info paljastamise piisavalt varakate isikute kohta. Teisalt, kui avalik valetamine mingit riski kaasa ei too, jõuame pomerantsevlikku infovaakumisse, kus faktid sõltuvad infovõlurite loovusest. Et sõnum võib tegelikkuse kirjeldamise asemel seda ka luua, märkas ammu enne Pomerantsevit Hannah Arendt, kelle hinnangul oli kõige hullem läinud sajandi totalitaarsete ideoloogiate juures mitte see, et nad ei vastanud tegelikkusele, vaid see, et nad vormisid tegelikkust oma sõnumi sarnaseks.

*

Täna on Eestis press nii vaba kui võib olla, aga piiramatul vabadusel on pahupool: kui laim pole sisuliselt karistatav, langevad meedia kvaliteedinõuded iseendale allapoole igasugust arvestust. Ja need, kel on jultumust laimata, saavad liiga palju võimu.

Nõukogude propagandat oli tänasest “alternatiivsete tõdede” virrvarrist lihtsam eirata. Aga ka tollal olid ideoloogilised lööklaused vaid osa ametliku infotööstuse toodangust. Läände põgenenud eks-KGB-lane Juri Bezmenov räägib videointervjuus aastast 1984, et nende organisatsiooni töös oli arvamuste mõjutamine palju olulisem kui info hankimine. See ei tähendanud ainult imperialistliku lääne mustamist ja nõukogude paradiisi ülistamist. Info-oppe kasutati ebasoovitavate inimeste määrimiseks ja elimineerimiseks; kuulujuttude ja avalike valede abil lõhuti peresid, loodi ja lõpetati karjääre, tõsteti ja hävitati poliitikuid, ametnikke, arvamusliidreid. Mitte ainult nõukogudemaal, vaid õigete kontaktide abil ka läänes. Vaid üheks näiteks sellisest tegevusest on Nobeli laureaadi Herta Mülleri kirjeldused sellest, kuidas Rumeenia Securitate tema mainet hävitas, kui ta Saksamaale kolis – muuhulgas teda omaenda agendiks tembeldades. Mis olnuks parem viis sakslastes umbusaldust tekitada?

Paljud on imestanud, miks president Toomas Hendrik Ilves palkas pressinõunikuks Toomas Sildami, kes on tunnistanud, et tegi 1980ndail koostööd KGB-ga. Kuid kunst näidata asju nii, nagu neid tahetakse näidata, mida kõnealune organisatsioon õpetas paremini kui ükski ajakirjanduskool, on võimukandjatele kasulik mistahes riigikorras.

Töötasin kahe Toomasega kaks aastat, kaks kuud ja kaks päeva. Üks oli mu kolleeg, teine ülemus. Koostööd presidendiga alustasin õigupoolest varem: toimetasin tema artiklikogu Omalla Äänellä, mis ilmus Soomes 2011 (kogu jaoks tehtud pikk intervjuu, Omal Häälel, on olemas ka eesti keeles). Kuna president leidis, et sain ta mõtetest aru ja oskasin neid kirja panna, palkas ta mind hiljem oma nõunikuks, et aitaksin teda edaspidi ka tema kõnede ja artikllite vormimise juures. Leping tehti ametiaja lõpuni.

Ometi käskis kantseleidirektor Siim Raie mul 2. märtsil 2015 pärast rutiinset töökoosolekut jääda nõupidamisruumi, kus mind sunniti alla kirjutama mu selja taga valmis kirjutatud koondamispaberitele, vastasel korral ähvardati mind turvameeste abil jõuga majast välja tõsta. Mu e-postkast oli juba mulle teadmata suletud, pooleliolevad meilid jäid lõpetamata, konktaktid informeerimata, arvuti võeti ära, ma ei saanud kellegagi rääkida, pidin valve all asjad kokku panema ja majast lahkuma. Teisisõnu, mind visati mu töökohalt välja nagu ohtlikku kriminaali, mingit põhjust või selgitust andmata. Ühtegi etteheidet tehtud (või tegemata) töö kohta polnud mulle tehtud, vastupidi. Avalikkusele teatati, et mu ametikoht osutus ühtäkki mittevajalikuks.

Ma ei tea täpselt, milline oli just Sildami roll selle hetkeni jooksnud sündmuste käigus. Tean aga, et minust oli saanud infosõja katsejänes, näide sellest, mida oskuslikult liigutatud valede abil inimese eluga, karjääriga, mainega ja väärikusega teha saab.

*

Esimest alusetut kuulujuttu enda kohta kuulsin nõuniku ametis olles suvel 2013. Siis ringles Kardiorus kõlakas, et ma taotlevat Sirbi peatoimetaja kohta. Koht oli tollal vaba, aga mul polnud mõtteski seda taotleda. Keegi tahtis jätta presidendilossis muljet, et ma ei võta oma jooksvat tööd tõsiselt, pole lojaalne.

See oli ainult väike eelmäng kuulujuttudest, mis järgnesid mõni aeg hiljem. Iseenesest polnud avaliku mustamiskampaania sihtmärgiks olemine mulle uus. Aastal 2008, kui Helsingis tegutsev “anti-fashistide” rühm Eesti-vastast infosõda pidas, olin nende seas, kes Eesti kaitseks välja astusid. Selle eest sain kaela nimelise kampaania “fashistina”, mis jätkus blogosfääris aastaid. Vana tuttav Kremli sõnavara oli ellu äratatud.

Kui too tembeldamine oli puhtalt poliitiline, siis järgmine laimukampaania, mille objektiks mind valiti, oli isiklikum. Esimese signaali sellest sain 15. aprillil 2014 e-postis ajakirjalt Kroonika. Selles sooviti minult üle küsida, kas mind seob minu ülemusega “armusuhe”. Üle küsida. Tähendab, keegi oli midagi sellist neile väitnud. Minule oli küsimus välk selgest taevast. Mul polnud aimugi, et keegi midagi sellist oskaks välja mõelda. Esmalt tundus loomulik nii absurdne küsimus lihtsalt vastuseta jätta. Siis tekkis kahtlus: äkki nad kavatsevadki midagi niisugust kirjutada? Sel juhul võidakse tõlgendada mu vaikimist kui vähemasti eitamata jätmist, kui mitte nõusolekut.

Tegin nii, nagu kantseleid puudutavais meediaküsimustes tuli teha: küsisin nõu pressinõunik Sildamilt. Ta soovitas vastata möödaminnes, kergelt ja naljatledes: ah, esimene aprill ju möödas. Vastasin veidi karmimalt, lisades, et lossis on naistöötajaid palju ja selline väide solvab meid kõiki. Ma ei osanud teemat isiklikumalt võtta.

Kaks päeva hiljem, 17. aprillil 2014, avaldas Kroonika kaaneloo presidendipaari mõranevast abielust, mis üpris üheselt viitas minule kui selle põhjusele. Lugu andis mõista, et mul on mu ülemusega salajane isiklik suhe; leht väitis, et presidendipaari abielu olevat hakanud allamäge minema just siis, kui mina Kadriorgu tööle läksin. Mind kirjeldati kui kontoris kiibitsevat femme fatale’i, kes välgutab miniseeliku alt pikki sääri ja kannab lahtise seljaga kleite (tegelikkuses olin lossis ainus naistöötaja, kes etiketi vähegi lubades alati pükse kandis). Leht mainis küll möödaminnes mu eitust, aga lisas kohe, et “presidendi lähikondlased” teavad paremini. Seega tembeldati mind mitte lihtsalt ülemuse salajaseks silmarõõmuks, vaid ka valetajaks. Ainsaks aluseks süüdistusele olid viited nende müstiliste, anonüümsete “lähikondlaste” väidetele.

Järgnevate päevade jooksul jooksid loo vürtsitatud versioonid läbi pea kõigist Eesti lehtedest. Kroonika vihjatud “armukolmnurgast” sai kvaliteetlehes Postimees juba “susisev armuafäär”. “Uudis” levis nagu kulutuli. Sõbrad-sugulased helistasid Eestist ja välismaalt, uurisid, mis toimub. Kui külastasin lähisugulast Tallinna eeslinnas, lubas tema naaber minu auks paparatsod kohale kutsuda. Selgus, et naabri sõber Anu Saagim olevat “teadnud” saladust juba mitu kuud enne kui ma ise sellest teada sain.

*

Järgmisel tööpäeval kantseleis – vahele jäi piinarikas nädalalõpp – eeldasin, et asja arutatakse, nagu oli meedia suuremate apsakate puhul ikka tehtud. Küsimus polnud ju minus – kui kogu riigi meedia kuulutab igasuguse aluseta, et abielus riigipeal on salasuhe oma alluvaga, siis arvab naiivsem vaatleja, et see puudutab kogu presidendi institutsiooni. Aga lossis otsustati vaikida. Need, kes institutsiooni kuvandi eest vastutasid, Sildam ja Raie, keeldusid teemat üldse arutamast. Raie vihjas, et mõned naised oleksid sellise “tunnustuse” üle uhked, Sildam pidas teemat tühiseks: “Mingi Kroonika, seda keegi ei loe.” Ja keeldus reageerimast. Ei palunud maha võtta ega ümber lükata, ei andnud vastulauset. Meie töötoad olid kõrvuti, olin küll ja küll kuulnud, kuidas Sildam meedia valeväidetega võitles. Seekord ta seda ei teinud.

Paar kolleegi vihjasid võimalusele, et selliseid “skandaale” tehakse meelega, millegi muu varjamiseks. Mõnigi arvas, et sedasorti kampaania tuleb majast seest. Seda, et meediasse ujutatud kuulujutt oli pärit otse lossist, väitsid kaljukindlalt mitmed toimetajad. Edasi kuulsin sama juhututtavailt, kel olevat lossis sõpru.

Kohtusse minna polnud mul võimalust just seetõttu, et laim ei puudutanud vaid mind. Raie teatas, et VPK ei käi kodanike vastu kohut. Ametniku rollis polnud mul üksikisiku elementaarset õigust enda eest seista. Ainus, mida sain teha, oli kirjutada toimetajatele ja paluda laimulood veebist maha võtta – see oli pressinõuniku töö, mida ta ei teinud. Hiljem on laimajaist lehed toonitanud, et ainult mina nõudsin lugude mahavõtmist, justkui kinnitanuks see minu “süüd”. Kui lood võetigi veebist maha, oli kõlakas juba oma töö teinud. Paberil oli Kroonika müügil kogu nädala, ja alles palju hiljem nägin, et Postimehe pealkiri “Iivi Anna Masso ja Toomas Hendrik Ilvese vahel susiseb armuafäär?” ilutses minu nime guugeldades esilehel veel vähemalt aasta, ehkki loo tekst oli maha võetud. Peatoimetajad keeldusid ülbelt igasugustest vabandustest. Kroonika peatoimetaja Krista Lensin vastas mu protestidele, et ta polnud mõistnud mu esmast vastust “ühese keeluna mitte avaldada küsitud teemal artiklit”. Kuidas oleksin saanud “üheselt keelata” midagi, millest mul vähimatki aimu ei olnud?

Sildam, kes oli soovitanud mul Kroonikale võimalikult kergelt vastata, paljastas möödaminnes esitatud kommentaariga – artikli varasem versioon olevat olnud lõplikust vähem hull –, et erinevalt minust oli tema artikli tulekust ette teadlik. 2015. aasta alguses, kui teema taas ajakohaseks tõusis, küsisin Lensinilt uuesti, kes olid need “presidendi lähikondlased”, kes Kroonikale valeinfot olid andnud. Allikakaitse teatavasti valeinfo andjaid ei puuduta. Lensin keeldus, viidates antud lubadustele: “Seetõttu ei ole Kroonikal võimalik paljastada Teile ega kellelegi teisele oma infoallikaid”.

Ometi väitsid mõned kolleegid teadvat, miks just minust väidetava salasuhte osapool tehti: “See oli juhus, see polnud mõeldud sinu vastu, sa olid lihtsalt ‘collateral damage’ (juhuslik kaaskannataja). Sind valiti välja sellepärast, et sinust juhtus olema pilte.” Nii kõneles peatselt õiguskantsleriks ülendatud kolleeg Ülle Madise. “Pildid” olid fotod presidendi raamatuesitluselt, kus olid kohal raamatu autor ja toimetaja. Arusaamatuks jäi, kust Madise info pärines, kui Lensin oma allikaid kellelegi ei paljasta. Hiljem kuulsin sama lauset korduvalt uuesti. Nii lossis kui teistes riigiasutustes. “See polnud sinu vastu suunatud, sa olid lihtsalt collateral damage.” Kuidas tuli mitmele inimesele eraldi pähe identselt sõnastatud selgitus olukorrast, millest mitte kellelegi infot ei jagatud?

Kuna mitmed ajakirjanikud väitsid, et kuulujutt pärines otse presidendilossist, saatsin lossirahvale meili, kus avaldasin kahetsust presidendi perekonna vastase rünnaku pärast, võtsin kuulujutust distantsi ja arvasin, et kantselei peaks sellele reageerima. Ainus, kes viimast mõtet toetas, oli Evelin Ilves. Veidi hiljem sain raevuka kesköise meili kolleeg Kai Kaarelsonilt, mis oli täis enam ja vähem varjatud ähvardusi: “sa teed endale halba, ja mitte vähe”, “tekitad endale vaenlasi” jne., muuhulgas: “kui meie juures suurima ülemusega suhted tuksi peaks minema, on edasi töötamine suhteliselt pointless” (sõnastus muutmata). Viimane kõlas isegi antud olukorras veidralt. Kuulujutt mürgitas küll lossi tööõhkkonda, aga ma ei uskunud siis veel, et see oleks kõigutanud mu töösuhte aluseks olnud sisulist mõistmist ja usaldust.

*

Jätkasin tööd lossis veel ligi aasta. Aeg-ajalt kuulsin üha uuesti, et siin-seal “teadsid” inimesed kindlasti, et olen sinna palgatud oma ülemuse armukesena. Tegelikkuses oli mul üha raskem saada ülemuse juurde viieminutistki audientsi, et koguda mõtteid kõnede visandamiseks. Õhk oli valedest paks, see õõnestas kogu institutsiooni tööd.

Jaanuaris 2015 osalesin Soome saatkonna ja Soome Välispoliitika Instituudi kutsel Eesti-Soome välispoliitika ühisseminaril Helsingis. Üritus oli avalik, meedia oli kohal, osalesin paneelis kümneminutise sõnavõtuga, andin paar lühi-intervjuud Soome meediale. See äratas varjusurmast mind varem jälitanud soome kremlimeelsed propagandistid. Keegi postitas ühe mu lühi-intervjuu avalikku facebook-rühma, kuhu peagi ilmus rida kommentaare stiilis “see on ju Eesti presidendi armuke”. Kommentaarid tulid libakontolt, mis kandis ühe surnud Soome poliitiku nime. Ilmselt oli infosõdalastel vajadus mu võimalik poliitiline sõnum alla tulistada.

Mõned päevad hiljem leidis üks ühine sõber Soome Yle freelance-korrespondendi Risto Vuorise Facebook-seinalt nimetu blogipostituse, mis kaevas üles varem meediast läbi jooksnud vaidluse Soome tollase välisministri Erkki Tuomioja ja Eesti juhtide vahel – Tuomioja oli väitnud ühes intervjuus, et Eestil pole venekeelseid uudiseid, eestlased arutasid asja temaga diplomaatilise etiketi kohaselt. Asi oli ammu selgitatud, blogipostitus puhus selle uuesti üles. Selles sõimati tuttavalt inetus kremliitlikus stiilis presidenti, välisminister Keit Pentus-Rosimannust, Eesti suursaadikut Margus Laidret ja mind. Sealhulgas nimetati mind “Tuomioja-kriisi” keskseks “arhitektiks” – tegelikult ei kuulunud diplomaatilised suhted mu tööülesannete hulka ja antud kriisist sain teada soomerootsi Hufvudstadsbladeti veergudelt. Lisaks nimetas blogitekst mind korduvalt presidendi armukeseks – soome keeles “tyttöystävä”. Allikana viidati “Eesti meediale”. See vabastas kirjutaja vastutusest, sest hoolimata kiirest mahavõtmisest polnud ükski väljaanne valeväiteid avalikult ümber lükanud. Ja teatavasti ei teinud seda ka VPK.

Vuorise Facebook-seinal arvustati blogiteksti, Vuorinen kaitses seda ja kiitis Sami Lotilat – kes paljastus teksti autoriks – kui parimat Eesti ühiskonna tundjat. Kuna mul seal kommenteerimisvõimalust polnud, kirjutasin oma seinale, et Vuorinen levitab kremli propagandat ja soovitasin temast intervjuupalvete korral eemale hoida. Olin talle varem ühe intervjuu andnud, “tänuks” seljatagune laim sotsiaalmeedias. Kuna nägin, et sõbrad tahtsid sõnumit jagada, tegin selle avalikuks. Kirjutasin hoiatuse lühemalt ka isiklikule Twitter-seinale. Leidsin, et eestlastel on õigus teada, kellega tegu.

Seejärel puhkes torm. Üks Yle toimetaja ründas mind võimupositsioonilt välisajakirjaniku vaigistamise eest – ehkki mu Twitteri seinal oli märge, et see on rangelt ainult isiklik. Järgnes peks eesti meedias, mis kestis nädalaid. Minust tehti nüüd ajakirjanike ahistaja ja sõnavabaduse vaenlane. Seda, kui eetiline on riikliku välismeedia kirjasaatjal levitada laimu asukohariigi juhtide ja neid abistava töötaja kohta, ei küsitud. Sõimukoori keskel püüdsin end kaitsta ühes raadiosaates ja ühes intervjuus. See ei meeldinud Sildamile ja Raiele, kes heitsid mulle ette, et minu “isiklike huvide kaitsmine” kahjustavat presidenti. Miskipärast ei leidnud nad, et meedias esitatud valeväited salasuhtest töötajaga oleks presidenti kahjustanud. Nende varasem kinnitus, et kõlakas kaob iseenesest ära, oli osutunud valeks – ligi aasta hiljem levis kuulujutt, mis hävitas mu tööalast mainet ja ahistas mu perekonda, juba Soomes. Ikka ja jälle kuulsin, et inimesed usuvad seda. Kuid Raiet ja Sildamit, kelle vastutusel laimu peatamine oli, häiris ainult see, et ma ise sellele lõpuks ise vastu astusin.

Kantselei teatas Sildami suu läbi avalikkusele, et minu kommentaar Vuorise kohta mu töösuhet ei mõjuta. Pool aastat hiljem, kui Vuorinen avaldas Yles venemeelse tõlgenduse Eston Kohveri saatusest, teatas Kapo pressiesindaja täpselt samas sõnastuses, mida olin kasutanud, et Vuorinen levitab kremli propagandat. Teda meedia ei rünnanud, ta ei kaotanud tööd. Tänaseks on Yle palganud uue Baltikumi korrespondendi. Selles aga polnudki ilmselt asi. Õhkkond lossis muutus meediakära saatel päev-päevalt vaenulikumaks. Kui Raie tuletas taas kord meelde, et ma ei tohi “oma huve” kaitsta, vastasin, et hästi, kui nemad mind (ega presidenti!) laimu vastu ei kaitsnud ja ei luba mul seda ka ise teha, siis selgitagem vähemalt välja, kust see kuulujutt liikvele läks; miks ikka väitsid nii paljud, et see olla tulnud otse lossist.

Järgmisel tööpäeval, 2. märtsil, olid hommikuse koosoleku ajaks koondamispaberid laual. Avalikkusele jäeti peale sisutühja põhjendamatu põhjenduse ebamäärane mulje, et tegu oligi väljavisatud armukesega. Minust tehti avalik vaenlane, persona non grata.

*

Varsti pärast minu väljaviskamist lossist teatas presidendipaar oma lahutusest. Mulle see oli üllatus, ma ei olnud kunagi ülemusega eraelust rääkinud. Netilehtedes aga tabas mind järjekordne kõmulaine, ikka leidus neid, kes mind “süüdlaseks” pidasid.

Pärast lahutust nägi avalikkus mõnda aega riigipead avalikel üritustel vaid üksi või lastega. Septembris 2015, Arvo Pärdi sünnipäeval ja paar päeva hiljem uuesti, ilmus ta kaamerate ette uue kaaslasega. Kõmulehed tundsid kaaslases ära lätitari Ieva Kupce (kelle kohta Sildam ütles veidi varem meediasse lekkinud paparazzouudisega seoses, et ta ei tea, kes see on). Ja kaevasid võimaliku järgmise esileedi kohta välja igasugust infot: kus ta töötab, kus omab kinnisvara, pereseisu kohta öeldi, et ta on vallaline ja tal on laps. Millegipärast jäeti mainimata mullu sündinud teine laps.

Loomulikult polnud tegu uue tutvusega – nagu ka Sildam hiljem tunnistas, on Kupce presidendi “vana sõber”, keda töötajad on näinud riigipea seltsis juba aastaid. Teda märgati ka väljast; meilt küsiti vahel, kes see müstiline läti daam on. Töötajate asi ei olnud riigipea eraelust huvituda; ütlesime, et “vana sõber” ja vahetasime teemat.

Kupce kalkuleeritud esitlemine riigipea uue silmarõõmuna tõstatas pinda varem vastuseta jäänud küsimused. Võib-olla mulle valetati teel valeskandaali meediasse söötmisest mu töökohalt väljaviskamiseni vähem kui olin arvanud? Võib-olla tuligi väljamõeldud “leke” otse lossist? Võib-olla ma olingi lihtsalt “collateral damage”, nagu kinnitasid mitmed kolleegid kui ühest suust? Võib-olla pidas mingi rühm inimesi vajalikuks pakkuda meediale ebamugavate küsimuste ja võimaliku rahvusvahelise skandaali vältimiseks kohalik pseudoskandaal, ohutu just seepärast, et see oli vajadusel üheselt ümberlükatav? Võib-olla ei pidanud presidendiloss paljuks ohverdada presidendi nõunikku, et üks tegelik suhe enneaegu avalikkusse ei lekiks?

See selgitaks lossi keeldumist laimu ümber lükata ja patroniseerivaid vihjeid, et ma pidanuks olema meelitatud, et meedia esitas mind kui “pandavat” (nõnda väljendus tulevane õiguskantsler). See selgitaks, miks mind visati lossist välja just siis, kui hakkasin nõudma talumatuks muutunud kuulujuttude algupära väljaselgitamist. Kogu loo ajal valitses lossis ebamäärane usaldamatus, ma ei teadnud, kes levitab erinevaid kuulujutte, kes teab, mida selja taga räägitakse, aga ei ütle. Keegi teab vastuseid, ja ma ootan, et need selguvad teistelegi. Ka juhul, kui kuulujutt oli lihtsalt tundmatute õelutsejate kätetöö, mitte kantselei teadlik katse juhtida meedia tähelepanu potensiaalselt pärisskandaalilt ohutule pseudoskandaalile, on fakt, et “presidendi lähikondlased” lasid sel levida ja mu töösuhe lõpetati selle eest, et ma oma nime jätkuva määrimisega pärast selle aastapikkust vaikset talumist enam nõus polnud.

*

Infosõdade kontekstis on kõige kurjem vanasõna “kus suitsu, seal tuld”. Vale visatakse õhku ja inimesed eeldavad, et selles peab mingi tõde olema. Selle rahvatarkusega pealkirjastas Õhtuleht oma järjekordse laimuartikli minu aaressil septembris 2015, pärast Kupce rambivalgusse toomist. Jälle tuli vanu valesid korrata kui oleks need tõesed, taas kord nulliti ära tehtud töö ja tehti tegijast palgaline seltsidaam.

Seda kuvandit võimendas mu elimineerimise tavatu toorus. Kuid loo moraal on ühe inimese mainest ja väärikusest suurem. Kaalul on reaalsustaju, millele alguses viitasin. Kui oleme omal nahal kogenud, kuidas valest saab reaalsuse looja, siis elame ka vabana maailmas, kus midagi ei või uskuda ja kõik on võimalik. Ajal, mil maailma kasvav jõhkrus tungib Euroopasse, kus süütutel inimestel lõigatakse päid otsast ja neid notitakse kuulipildujatega, on sotsiaalne lintshimine vale abil suhteliselt leebe saatus. Aga kuidas luua turvalisemat maailma, kui rünnakud algavad lähedalt, sealt, kus sõnades ollakse igati õigete poolel? Kui kõigist, kes vaatavad pealt, kuidas inimest vale alla maetakse, ükski ei tee avalikult piuksugi? Eesti ühiskonda valitseb koolikiusamise loogika: hoiame kiusaja poole, või vähemalt oleme vait, et mitte olla ise järgmine.

Inimestel ongi tõega keerulisem suhe kui arutelud infosõdadest annavad mõista. Neist on kergem rääkida, kui vastas on üheselt tunnistatav vaenlane nagu Kremli trollid. Omade, “lähikondlaste” valed on kordades tõhusamad. Arendt kirjutas 1967. aastal essees “Tõde ja poliitika”: erinevalt matemaatilistest tõdedest, mida saab üha uuesti tuletada, jäävad faktid tunnistajate armule. Lõputus infovoolus jääb kõik väljaöeldu alles, vale eitus on lihtsalt konkureeriv väide, ei enam ega vähem usutav. Arendt leidis, et valed esindavad suuremat vabadust, sest nendega saab maailma muuta, tõega kõigest kirjeldada. Selles mõttes on valetaja eelistatud olukorras. Ta võib oma “tõde” kuulaja soovile kohandada, tal on käepärast lõputu arsenal variante. Parafraseerides Thomas Hobbesi, kirjutas Arendt: “Faktitõde, kui ta vastandub mõne rühma kasule või heaolule, võetakse täna vastu suurema vaenulikkusega kui kunagi varem.” Tähtsamate huvide eest seistes pole väike “collateral damage” kunagi liiast.

 

Mida eestlastel on Soomest õppida (kommentaar Risto Vuorise ja Sami Lotila laimust alanud arutelule, avaldatud Facebookis 06.02.2015

Stephen Holmes, intervjuu (Diplomaatia 111/November 2012)

Karl A. Lamers, intervjuu (Diplomaatia 106-107/Juuni-juuli 2012)

Carl Bildt, intervjuu (Diplomaatia 106-107/Juuni-juuli 2012)

Kel jõud, sel õigus (Postimees 31.05.2012)

Pühadus ja sõnavabadus (Postimees 17.04.2012)

Nähtamatu tsensuur – arvustus (Diplomaatia 104/Aprill 2012)

Eessõna aruandele Inimõigused Eestis 2011

Naised ja naljad (Postimees 27.03.2012)

Milleks meile riik? (Postimees 29.02.2012)

Põhjanaabrite uus president (Diplomaatia 101/102 – Veebruar 2012)

Kas Euroopa on lagunemas (Ettekanne Postimehe lõunasöögil 30.01.2012, Postimees 31.01.2012)

Millest on tehtud toimiv riik? (Diplomaatia 100/Detsember 2011)

Rahvuslus kui süüdistus (Diplomaatia 91 / Märts 2011)

20 aastat euroopluse poole (Postimees 11.09.2011)

“Hea, et me pole norrakad”? (Postimees 28.07.2011)

Peeglike, peeglike lahe taga (Postimees 18.07.2011)

Hariduse hind – ja väärtus (Postimees 27.06.2011)

Sulguv Euroopa (Postimees 11.05.2011)

Igavad valimised (Postimees 28.02.2011)

Sada pätti päevas (Postimees 26.10.2010)

Ebasümmeetriline sõprus (Postimees 29.04.2010)

Homoabielud ja demokraatia (Postimees 16.02.2010)

Kas tõesti nõukogude nostalgia? (Uus Eesti 18.01.2010)

Iivi Anna Masso intervjuu Postimehele (Priit Pullerits, 23.01.2010)

Soome kogemus Eestile eeskujuks? (Diplomaatia 74-75 /  November 2009)

20 aastat hiljem – vanad ja uued müürid (Uus Eesti 9.11.2009)

Vasak, parem ja autoritaarsus (Eesti Päevaleht 27.08.2009)

Ohvrid pole konkurendid (Eesti Päevaleht 27.07.2009)

Vaba ühiskond ja “teistsugused demokraatiad” (Uus Eesti 30.04.2009)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s